Tehnoloogiavisionäärid ütlevad, et metaversum on tulnud selleks, et jääda.
Aga milleks metaversumit üldse vaja on? Mida see võimaldab? Ja kuidas toimib?
Sõnaveeb defineerib metaversumit järgmiselt – digitaalne universum, 3D virtuaalmaailmade võrgustik, mis on keskendatud sotsiaalsele suhtlusele. Aga mida kirjutavad ja mõtlevad sellest eksperdid, saame teada järgnevatest raamatutest. Tutvustame raamatuid inspiratsiooniks lugejale, kes soovib rohkem teada saada metaversumist. Aga sisukat lugemist leiab ka spetsialist, kelle jaoks virtuaalmaailm, krüptovarad, veeb3 ja plokiahela toimimine on tuttavamad teemad.
2022. aasta lõpus ilmus Loomingu Raamatukogus vene kirjaniku Mihhail Šiškini esseekogumik „Sõda või rahu?“. Šveitsis elav autor annab oma raamatus ülevaate Venemaa ajaloolisest arengust ja tänapäevast, samuti vene inimese mentaliteedist. Suur rõhk on pandud just Venemaa ajaloolisele kujunemisele ja selle tagajärgedele, mida saab nüüd tunda kogu maailm.
Kodukontoris on paljud töötanud juba väga pikalt. Kui soovid teada, kuidas ületada erinevaid takistusi või probleeme, mis kaasnevad kaugtööga või soovid areneda paremaks virtuaalses meeskonnas töötajaks, siis on abiks mitmed raamatud.
Alates 1995. aastast on 23. aprill raamatupäev ning ka autoriõiguste päev.
Rohkem infot selle päeva kohta ja ka käesoleva aasta tegevuste kohta saab leida UNESCO veebilehelt.
Mis on selle päeva lugu?
1926. aastal leiutas üks Barcelona raamatukaupmees romantilise kombe: Kataloonia kaitsepühaku Püha Jüri päeval kinkigu iga mees naisele roos ja naine mehele raamat.
23. aprill on ka Miguel de Cervantes Saavedra (1547-1616) ja William Shakespeare’i (1564-1616) surmapäev.
Koutras, Nikos. Building Equitable Access to Knowledge Through Open Access Repositories. – IGI Global, 2020. – 319 lk.
Kaasaja teabeühiskonnas on intellektuaalsest omandist ja selle kaitsest kujunenud oluline aspekt majandusarengu tagamisel.
Avatud juurdepääs (open access) võimaldab autoritel avaldada oma teoseid väga suurele lugejaskonnale ja muudab teadusinformatsiooni vabalt ja tasuta kättesaadavaks.
Kuid teadlased vajavad terviklikku lähenemist avatud juurdepääsu mõistele, põhimõtetele ja hetkeolukorrale. Lünka aitab täita värskelt ilmunud monograafia “Building Equitable Access to Knowledge Through Open Access Repositories”.
Autor analüüsib põhjalikult avatud juurdepääsu teoreetilisi ja praktilisi aspekte digiajastul. Käsitlemist leiab lai teemadering: autoriõiguse kaitse, sotsiaalne õigus, Euroopa autoriõiguse raamistik. Raamat on suunatud intellektuaalomandi kaitse valdkonnaga tegelevatele teadlastele, poliitikakujundajatele, raamatukogutöötajatele, IT spetsialistidele, autoritele, kirjastajatele, õppejõududele ja üliõpilastele.
Raamatut saab lugeda IGI platvormi vahendusel. Tegemist on e-raamatute platvormiga, mida rahvusraamatukogu katsetab aprillis ja mais.
Täistekstide lugemiseks tuleb sisse logida kasutajatunnuste, ID-kaardi või mobiilID-ga. Registreerida saab kasutajaks ka raamatukogu kodulehe kaudu.
Raamatu põhisõnumiks on, kuidas automatiseerimine, tehisintellekt ning robotid muutuvad aina levinumaks pea igas majandusharus ning kuidas see toob kaasa paljude töökohtade kaotuse. Raamat on kirjutatud ehk veidi liiga mustades toonides, kuid just nii Ford seda kõike näeb. Kindlasti on aga tegu väga huvitava teosega, mille ka ise läbi lugesime. Järgnevalt soovimegi teiega veidi pikema postituse näol jagada üht-teist põnevat, mis seal kirjas.
Kui esialgu tehnoloogia lihtsalt toetas töötajaid ning aitas kaasa tööviljakusele, siis nüüd oleme jõudnud aega, kus masinad on muutunud tasapisi ise töötegijateks. Kõik on ilmselt kuulnud, et ohustatud on inimesed, kelle töö ei nõua eriliselt suuri oskuseid. Ford aga juhib tähelepanu sellele, et tegelikult on ohustatud kõik tööd, mis on nö rutiinsed ehk ettearvatavad ning sellised on enamik töid. Ta küsib, et kui kellegi tööülesandeid annaks õpetada inimesele, kes uuriks detailselt senini tehtud tööde ajalugu (kõik, mis on kuidagi fikseeritud), siis miks ei saaks seda õpetada ühel päeval ka robotile.
Legendaarseks näiteks robotite võimekusest on IBM loodud robot Deep Blue, mis võitis 1997. aastal malemängus Garri Kasparovit. Hiljem arendati seda edasi ning sellest sai Watson – robot, kes võitis mälumängusaate Kuldvillak. Kui malemängus on kindlad reeglid, mida robotile õpetada, siis Kuldvillak on mälumäng ning see ei toetub pea määramatule hulgale teadmistepagasile, mis eeldab head keeletaju ning ka väiksemaid nüansse, nagu näiteks naljadest ja sõnakõlksudest arusaamist. Watsonile õpetati kokku umbes 200 miljonit lehekülge erinevaid fakte (pea kogu Wikipedia, sõnaraamatud, kirjandusteosed, ajalehtede arhiivid, veebilehed jm) ja see oligi tema teadmistebaas, millega saade võita.
parlafon.com 