Rahvusraamatukogu meediapädevuse toimkond analüüsis kümnete allikate põhjal, kuidas Venemaa on oma narratiivi totaalselt muutnud ukrainlaste vastu sõdimisel. Kui sõjaks valmistudes oli valdavaks narratiiviks “Ukraina denatsifitseerimine”, ehk vabastamine kujutletud natside käest, siis aasta pärast sõja väljakuulutamist kõneldakse hoopis sellest, kuidas NATO sõdib Venemaaga Ukraina pinnal.
Loe edasi “Venemaa narratiivis on toimunud 180 kraadine pööre “
5. märtsil 2023 toimuvad Riigikogu XV koosseisu valimised. 100 aastat tagasi valiti Eesti Vabariigi Riigikogu II koosseisu. Kuidas toimusid valimised siis, millised erakonnad osalesid ja kes jõudsid Eesti esinduskogusse.
Loe edasi “Valimised 100 aastat tagasi”
Mihhail Šiškin „Sõda või rahu?“. Tallinn : SA Kultuurileht, 2022
2022. aasta lõpus ilmus Loomingu Raamatukogus vene kirjaniku Mihhail Šiškini esseekogumik „Sõda või rahu?“. Šveitsis elav autor annab oma raamatus ülevaate Venemaa ajaloolisest arengust ja tänapäevast, samuti vene inimese mentaliteedist. Suur rõhk on pandud just Venemaa ajaloolisele kujunemisele ja selle tagajärgedele, mida saab nüüd tunda kogu maailm.
Loe edasi “Mihhail Šiškin „Sõda või rahu?“”
Venemaa ründas Ukrainat ööl vastu 24. veebruari ‒ see on fakt ja üldine arusaam Ukrainas toimuvast. Peamine narratiiv on, et Venemaa ründab ja Ukraina kaitseb ennast; sellest arusaamast lähtudes kajastavad olukorda rindel ja üldiselt Ukrainas enamik meediat ja riigiasutusi üle terve maailma. Nagu ikka, on küsimus sõnastuses ‒ selles osas peab olema eriti ettevaatlik.
Allpool toon mõned näited Eesti meediast, kus sõda Ukrainas nimetatakse erinevalt. Üsna selgesti saab aru, kes on agressor ja kes on sunnitud ennast kaitsma. Aga millest ja miks ma siis kirjutan? Et juhtida tähelepanu korrektsele väljendusviisile ja täpsele sõnastusele. Kõige rohkem segadust tekitab väljend „sõda Ukrainas“ ja sarnane, kuid siiski erinev „Ukraina sõda“, mille üle just arutlengi. Rõhutan, et minu meediamonitooringu tulemuseks ei ole üllatav desinformatsioon, mis leviks väljaannetes ja eksitaks lugejaid. Minu eesmärk on näitlikustada sisulist erinevust eelnimetatud fraaside vahel ning paluda Venemaa Föderatsiooni (VF) rünnakut Ukrainas kajastades pigem valida väljend, milles oleks seesütlev kääne ehk „sõda Ukrainas“ ja mitte omastav kääne ehk „Ukraina sõda“.
Loe edasi “Ukrainlased võitlevad, aga venelased sõdivad”
Käesoleva aasta augustis avaldas Amnesty International uue raporti, mis kajastas Vene-Ukraina sõja viimaseid sündmusi. Selle sisule reageerisid tugevasti nii Ukraina valitsus kui ka väliseksperdid.
Minu eesmärk on tuua esile mõned ebakõlad, mis ekspertide sõnul annavad märku raporti koostajate ebapädevusest ning kohati nappivast tõendusmaterjalist. Amnesty Internationali (AI) koostatud raport on mahult üsna väike, kuid esmapilgul paistab olevat sisukas. Seal tsiteeritakse kohalikke elanikke Ukraina piirkondadest, mille lähedal käivad ägedad lahingud ning antakse hinnanguid sõjategevuse käigule. Aga milles on siis konflikt?
Loe edasi “Amnesty International: piiripealne usaldusväärsus”
Tank T-34 (Narva linna vallutamisele Punaarmee poolt Teises maailmasõjas 1944. aastal pühendatud mälestusmärk). Foto: Ü. Veldre
Eestis kurikuulsam monumendikonflikt toimus 2007. aasta aprillis, kui Tõnismäelt eemaldati nn pronkssõdur ja maeti ümber väljakaevatud punaarmeelaste säilmed. Peale seda sündmust pole punamonumentidega enam nii intensiivselt tegeletud, aeg-ajalt on kunstiajaloolased, arhitektid või linnaplaneerijad võtnud sõna Maarjamäe kompleksi ja laiemalt nõukogudeaegsesse pärandisse suhtumise teemadel, aga mingit laialdast diskussiooni pole olnud. Ukraina sõda on aga monumentide teema taas fookusesse tõstnud, kuna agressorriiki sümboliseerivad mälestusmärgid vaatavad vastu nii avalikust linnaruumist kui metsast. Aga miks me tunneme ennast ohustatuna mingist kivi- või metallikamakast? Narva tank ei ähvardanud füüsiliselt kedagi, aga ometi leiavad ühed, et tema koht ei ole avalikus ruumis ja teised võtavad väga valuliselt tanki eemaldamist.
Loe edasi “Miks me sõdime monumentidega? “
See intervjuu on katse rääkida Narvast mitte teise nurga alt, vaid Narva nurga alt. Jagada mõtteid sellest, kuidas Narva elab, mida tunnevad linna elanikud ja kuidas linn saab hakkama oma uue, transiitlinna rolliga.
Küsimustele vastab Marina Koreshkova, MTÜ Art Republic Krenholmia eestvedaja, Narva vabatahtlik
Koostanud Kateryna Botnar, Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist
Narva: mis adjektiivid iseloomustavad seda linna?
Raske on adjektiivide abil iseloomustada linna, aga ma proovin. Minu meelest on Narva keeruliselt rinnastatud ja põimitud linn. Vastandlik. Omalaadne ja vastuoluline, andekas ja uhke, hulljulge ja iseloomuga, väsitav ja rahustav, keev ja tasakaalukas, rahulik ja purskav, tegus ja infantiilne, aga siiski edasiliikuv, ja ma loodan, et tal on ka jõudu seda olla.
Eesti riigiõigusteadlane Artur-Tõeleid Kliimann kirjutas 1931. aastal ajakirjas „Õigus” avaldatud artiklis Hääleõigus ja hääletamissund : interpretatsiooniküsimusi maksvast riigiõigusest: „Hääleõiguslik on iga kodanik, kes on saanud kakskümmend aastat vanaks, esiteks, ja, teiseks, kes ühtlasi on pidevalt elanud eesti riikkondsuses vähemalt ühe aasta. [—] Hääleõigus on oma iseloomult kõige pealt avalik õigus. Selline õigus omistatakse kodanikule mitte oma isiklikkude sihtide taotlemiseks, vaid üldsuse kasuks. On siis ka endastmõistetav, et tema kasutamist tohib korraldada üksnes üldsust juhtiv avalik võim, aga mitte kodanik ise. Hääleõigus kuulub niisuguste õiguste liiki, mille sisu ja piirid on täpselt määratud. Samuti on täpsalt määratud seesuguste õiguste kasutamisviisid ja –protseduur.”
Hääletamist kohalike omavalitsuste valimistel sätestavad Eesti Vabariigi põhiseadus § 156 ja Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVVS). KOVVS § 5 lg 1 kohaselt on hääletamisõigus Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu (EL) kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, s.o elukoht, mille aadressiandmed on kantud rahvastikuregistrisse, asub vastavas vallas või linnas. Seega on isikul õigus hääletada selle KOVi volikogu valimistel, kus asub tema püsiv elukoht. KOVVS § 5 lg 2 annab õiguse hääletada ka välismaalasel, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes, elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Riigikogu menetluses on seaduseelnõu (594 SE), mille eesmärk on tunnistada kehtetuks Eestis elavate välismaalaste (välja arvatud Euroopa Liidu kodanike) hääletamisõigus kohalikel valimistel.
Kas ja kuidas on teised Euroopa Liidu liikmesriigid välismaalaste hääleõiguse kehtestanud? Austrias, Bulgaarias, Horvaatias, Itaalias, Kreekas, Küprosel, Lätis, Maltal, Poolas, Prantsusmaal, Rumeenias, Saksamaal ja Tšehhis ei ole kolmandate riikide kodanikel valimisõigust. Siinkohal toome näiteid nendest riikidest, kus teatud riikide kodanikele või teatud gruppidele riigis elavatele kolmandate riikide kodanikele on hääleõigus kohalikul tasandil antud.
Loe edasi “Hääleõigus välismaalastele kohalike omavalitsuste valimistel – kas ja kuidas?“
parlafon.com 