Rahvusraamatukogu meediapädevuse toimkond analüüsis kümnete allikate põhjal, kuidas Venemaa on oma narratiivi totaalselt muutnud ukrainlaste vastu sõdimisel. Kui sõjaks valmistudes oli valdavaks narratiiviks “Ukraina denatsifitseerimine”, ehk vabastamine kujutletud natside käest, siis aasta pärast sõja väljakuulutamist kõneldakse hoopis sellest, kuidas NATO sõdib Venemaaga Ukraina pinnal. 

Veebruaris möödus aasta alates Venemaa täiemahulist rünnakust Ukraina vastu. Ja kui mullu märtsis oleme mõelnud, kuidas liikuda edasi, siis alanud märtsi kuus ei suudeta enam trotsida möödunud ja käesolevate sõjasündmuste kõrvutamisest. Kurvaks aastapäevaks on ilmunud hästi mitu raportit, uuringut ja arvamusartiklit sõja ja sõja mõjude teemal. Alloleva teksti puhul on tegemist pigem koondava ülevaatega ilmunust ja arutatust ning paari soovitusega, kuidas mõista ja eristada Vene propaganda narratiive.   

Kuidas saada sõja ohvriks, kui ise oled ründaja;  

Kuidas valetada, kui terve maailm mõistab tõtt?  

Selleks, et paremini näitlikustada Venemaa narratiivide muutust seoses sõjaga Ukrainas, olen enda jaoks välja toonud neli mõisteplokki, mille kaudu nihkub Venemaa narratiiv. Nendeks on 1 – kahtluse külvamine 2 – ohvri süüdistamine (selles kontekstis ohvri rolli omab õiglaselt Ukraina) ja 3 – Venemaad kui ohvri (enese)kajastamine. Kõik materjalid on ajakohased ning pärinevad kas 2022. a teisest poolest või 2023. a algusest. Kaks tekstis tsiteeritud Venemaa väljaannet on viidatud eesmärgiga tõestada Venemaa riigiametnike öeldut ja nende eesmärki edastada mitteusaldusväärset infot. 

Sõda kestis juba enne 24.veebruari 

Atlantic Council on avaldanud DFRLab-i uuringutulemusi, mis võtavad kokku meedias levitatud narratiive Vene agressiooni toetuseks enne täiemahulise rünnaku algust. Kolm populaarsemat olid “Venemaa otsib rahu”, “Venemaal on moraalne kohustus võtta midagi ette turvalisuse tagamiseks” ja “Ukraina käitub agressiivselt”. Neid narratiive on loomulikult veel ning koos tekitasid nad soodsa pindala või casus belli Venemaa agressiooni õigustamiseks. Pooleteise kuu jooksul enne vallutussõda algust ilmus vastavalt 2 201, 2 086 ja 1 888 artiklit mainitud narratiivide toeks. Selle infomüraga kavatses Venemaa raputada enda pealt vastutust sõja alustamise eest.  

Isegi venepoolse sõja nimetuses – spetsiaalne sõjaline operatsioon – peitub katse vastutust vältida, sest Venemaa otsekui ei sõdi, vaid “toetab Donbassi patrioote” ja “päästab Ukraina inimesi”, sest see, mis leiab aset Donbassil on Peskovi sõnul “väga muretekkitav”. Veel nimedest ja nimetamisest. Esimestel kuudel pärast Venemaa agressiooni oli mõnes riigis, näiteks Saksamaal, kombeks nimetada sõda “putini sõjaks”. Otsekui peame riigipead ja rahvast käsitlema eraldi, sest selle otsuse eest tungida sisse Ukrainasse vastutab ainuüksi riigipea. The Security Times kommenteerib seda niiviisi: “selline autoritaarne liider, kelleks on Putin, ei saa olla oma poliitilisest süsteemist kõrvaldatud, sest tema on aidanud selle luua ning süsteem toetub omakorda rahvale, kes teeb seda legitiimseks.” 

Kahtluse külvamine 

Niipea, kui ilmusid esimesed hoiatused sellest, et Venemaa valmistub sõjaks, ilmnesid ka arvamused Ukraina vastupanuvõimest ning prognoosid, kaua Ukraina ja ta suveräänsus veel kestab. Venemaa propaganda lubas võtta Ukraina pealinna – Kõjivit – kolme päevaga. Kuid ta plaan kukkus meie õnneks maha ning nüüd avaldatakse erinevaid arvamusi, miks see nii läks ja kuidas edasi. Kuid see kahtlus, et Ukraina ei ole suuteline sõda võitma, oli külvatud Venemaa poolt kui infotoetus oma agressioonile.  

Nagu selgus aasta aega hiljem, Ukraina on suuteline ning peab vastu. Nii hästi peab, et isegi USA president külastas pealinna enne kurba aastapäeva. Kuid Vene propaganda ei maga ning jätkab oma laimamistööd. Uus siht on takistada relvatoetust Ukrainale, mille tõttu hakkas Vene propaganda masin levitama veebis võltsingut, et Ukraina müüb antus relvastust nn mustal turul.   

Samal ajal levib kahtlusi soodustav narratiiv, et Ukraina on korrumpeeritud riik, alates liidritest kuni vabatahtlikuteni välja. Ukraina luure on hoiatanud sügistalve perioodil 2022.-2023. a, et Euroopas tegutseb terve võrgustik, kes levitab valeinfo ukrainlastest või Ukrainaga seotud arvamusliidritest, mille eesmärk on n-ö võtta neid maha või teha kõike endast sõltuvat, et nad kaotasid inimeste toetust ja usaldust. 

Viimasel ajal hakkas aina aktiivsemalt levima narratiiv, millega püütakse hirmutada Euroopa elanikke. See räägib sellest, et sanktsioonide tõttu kannatavad peamiselt eurooplased  – ja Venemaale nad sugugi ei mõju; et kõrged elektri- ja toiduhinnad teevad rohkem kahju Euroopale, kui Venemaale, ning varsti Euroopa külmetab üleüldse.  

Peamiseks aruteluteemaks Vene propaganda jaoks on osutunud samuti Ukraina sõjapõgenike süüdistamine selles, et nad koormavad Euroopat ning “ei ole seal teretulnud”. Nende kohta jagatakse aktiivselt valeinfot, näiteks, et Venemaa võtab samuti sõjapõgenikke vastu või et Ukraina sõjapõgenikke koheldakse paremini, kui põlisrahvast. Selle teemalised võltsingud ja pildimanipulatsioonid levivad nii veebiväljaannetes, kui Telegrammis. Need sõnaotseses mõttes valed pöörduvad lugeja emotsionaalsele tasandile, püüdes tekitada temas vastukaja. Seni pole see nii laialt õnnestunud, kuid siiski on ühe uuringu järgi selgunud, et 40% sakslasi uskus veel oktoobris 2022. a, et Venemaa vallutussõda on vältimatu vastus NATO provokatsioonidele.   

Ohvri süüdistamine  

Seda, et Venemaa püüab Ukrainat enda tehtud kahjus süüdistada, on nähtud ja tõestatud alates ta agressiooni algusest aastal 2014. aastal. Hiliseim näide enne täiemahulist rünnakut 24. veebruaril oli Vene vägede korraldatud rünnak lasteaia pihta Stanõtsia Luhanska külas Donbassis, Ukrainas.  

Samuti tõestab Venemaa, et ei pea praegust Ukraina valitsust legitiimseks ning väidab, et see nn mitte-valitsus on ise süüdi sõjas. Sest see on natsi valitsus, mis alguses on olevat ohustanud Donbassi inimesi, ja nüüd juba tervet Ukrainat, eriti venekeelset elanikkonda. Venemaa liidrite sõnul on selline valitsus potentsiaalne oht Venemaale, mille tõttu pidid nad sekkuma. Nende sõnul on Ukraina riik langenud natside kätte juba peale Maidani (2014.aastal), ning natsidega ei saa kokkuleppeid teha, sest nad ei pea nendest kinni. Ja nii palju, kui Venemaa on üritanud sõda ära hoida, ei jäänud neile midagi muud, kui sõjaliselt sekkuda ning Ukrainas natsismile lõpp teha. Ja see ei ole sugugi ulmeromaani lühike kokkuvõte, see on päriselt, olles vaid üks näide Venemaa väljamõeldud ja aktiivselt levitatud valeinfost.  

Niipea, kui terve maailm sai teada Venemaa kuritegudest Põhja-Ukrainas, Butšas ning teistes Ukraina linnades, sai maailm teada taaskord ka Venemaa valedest, millest üks on näiteks väide, et Butša mõrvad on kas lavastatud või Ukraina poolt teostatud. Ja taolisi oli kahjuks veel.  

Mullu suvel hakkas Vene propaganda ajendama hirmu võimaliku nälja kohta, mis võib tekkida sõjategevuste tõttu. Ja tõepoolest on Euroopa Parlament hoiatanud, et inimeste arv, kelle puhul on suurema näljahäda risk, peaaegu kahekordistub Venemaa vallutussõja tõttu. Riskigrupis on sellised riigid nagu Jeemen, Jordan, Iisrael ja Liibanon. Kuid ärgem unustagem, kes on seda vallutussõda alustanud. Ja edasiste manipulatsioonide vältimiseks on mõistlik kohe mainida, et EP on selgelt öelnud, et selleks,  et toitu jääb vähemaks, on põhjuseks Venemaa alustatud sõda, mitte sanktsioonid. Kauaoodatud ja möödunud 2022. a juulis saavutatud viljakokkulepet püüdis Venemaa mitu korda takistada, leiutades aina uusi põhjusi valetamiseks.  

Endast ohvri kujutamine 

See narratiiv, et Venemaa peab ennast kaitsma, kõlas juba enne sissetungi Ukrainasse. Ka Ukraina-Venemaa suhete ajaloost näeme, kui suurt rolli omas vihakõne ja valeinfo levik Venemaa suhtumisel Ukraina kui iseseisva riigi arengusse. Üks peamistest põhjustest, miks Venemaa peab ennast kaitsma on see, et NATO laieneb itta ning mitte ainult ohustab Venemaad, vaid väidetavalt soovib ta vallutada. Mängitakse just põhjuse ja tagajärje sidususel, ehk vene propaganda õigustab oma otseset või kaudset agressiooni varjates tõelist põhjust, miks ta niimoodi teeb või otsustab. Lutz Güllner, EU diplomaatilise teenuse strateegilise kommunikatsiooni juht kommenteeris ülalmainitud väidet nõnda: “Asi on alati selle kujutamises, kuivõrd on Venemaa ohus, blokaadi all, ohustatud Ukraina poolt, ning sellegi pärast peab ennast kaitsma, esitades sõda kui heidutust, nothing more.”  

Meemiks saanud lugu sellest, et Ukrainas arendatakse bio-laborit, kus valmistatakse bio-relvastust, nn mustad pommid, et hiljem Venemaad rünnata, ei vasta loomulikult tõele. Kuid sellega manipuleeritakse hästi osavalt Venemaa meediaruumis, väites muuhulgas ka seda, et Ukraina viibib täielikult välise (loe: USA) kontrolli all. Miks? Sest lääs toetab Ukrainat nii rahaliselt, kui ka praktiliselt: soetades ja toimetades Ukrainasse kaitsevarustust ja relvasüsteemi ning jõustades erinevaid sanktsioonipakette. See, mida meie mõttemaailmas peetakse vastuseks Venemaa agressioonile, on Venemaa silmis kuritegu ning rünnak selle suveräänsuse vastu.  

Kuidas Venemaa kavatseb seda tõestada? Lühike vastus: massilise võltsingute loomise kampaaniaga. Millest kõnekam oli vist see, et Euroopa riigid on valmis astuma sõtta Ukraina poolt. Võltsing pärineb 2022. a. mai kuust, mil veebis ilmus video BBC logo all, kus Poola kindral räägib oma otsusest panna oma armeeüksusi valmisolekusse. BBC lükkas selle fake-video ümber, kinnitades, et nende logo oli varastatud. Veel üks näide hästi tehtud võltsingust on juhtum, millal politiko.ua, uainfo.org ja teletype.in blogides on ilmunud mitu postitust olematult inimeselt nimega Viktor Švets, kes väitis, et Zelenskõi nõustus puhvertsooniga Lääne-Ukrainas. Levitades taolisi võltsinguid valetab Venemaa ka enda territooriumi nn kaitsmisest ning püüab suruda arusaamu endast kui ohvrist meie kõigi peale.   

Selleks, et  “me kaitseme ennast” narratiiv oleks veel tõhusam, lasevad  juhid õhku ka paralleeli Teise Maailmasõjaga. Nimelt tõmbab agressori riigi juht paralleeli Holokausti ja Leningradi blokaadi ning Venemaa agressiooni tõttu aset leidnud sündmuste vahel. Väidetakse, et praegused jõhkrad sündmused juhtuvad sellepärast, et genotsiid Nõukogude Liidu inimeste vastu on jäänud karistamata. Ja nüüd, Kremli propaganda loojate sõnul, ajalugu läheb teisele ringile Ukrainas.  

Narratiiv muutus
Sellele toetuvad Vene propaganda arengud on veel ulmelisemad: kindral Valerii Gerasimov, kes nüüd kamandab Venemaa armeed Ukrainas, nendib, et Venemaa seisab nüüd enda jaoks eksistentsiaalse ohu ees, selle pärast, et lääne maailm igatpidi toetab Ukrainat. Tema sõnul kasutatakse Ukrainat hübriidsõja pidamiseks, sellepärast kõik Venemaa armee tegevused ja muudatused rindel on sihitud selle riigi kaitseks. 

Nii et siin näeme tähtsat narratiivi muutust, mis seisneb selles, et valmistudes sõjaks ning sõja alguses oli valdavaks narratiiviks  “Ukraina denatsifitseerimine”, ehk vabastamine kujutletud natside käest. Nüüd edastatakse valed juba sellest, et NATO sõdib Venemaaga Ukraina pindalal; NATO sõdurid on juba Ukrainas, sest Ukraina võitlejaid kirjeldatakse kui ebapädevad ning terve maailm, st USA ja Euroopa sõdivad Venemaa vastu, mille pärast on see sõda Venemaa ja venelaste vastu sakraalne. Kõik need müüdid, ka viimane, olid paljastatud.  

Sõna “natsi” on aktiivses kasutuses Vene meedias ja Venemaa toetatud meedias juba pikemat aega. EUvsDisinfo on teinud mahuka meediamonitooringu selle sõna kasutuse kohta ning avaldanud selle koos, loomulikult, võltsingute ümberlükkamisega. Võimalik põhjendus, miks Venemaa tahab luua endale ohvri porteed on see, et ta kasutab ohvri kuju tähelepanu oma kuritegudest kõrvale viimiseks. Kui propaganda masin viskab pidevalt õhku ohvri narratiivi, siis see tõmbab tähelepanu peamiselt katastroofilt – Venemaa agressioonist iseseisva riigi – Ukraina vastu. 

Veel üks Venemaa loodud reaalsuse moonutus puudutab ajaliselt okupeeritud Ukraina alasid, mida Venemaa peab omaks alates mullu septembrist. Olles korraldanud nn rahvahääletust, ja sedagi – pideva tule all, on Venemaa otsustanud hammustada ka juriidilises mõttes need maad endale. Ja sellest ajast väidab ta, et kui Ukraina peab tahtma neid territooriume endale tagasi saada, oleks see rünnak Venemaa vastu. Nii et Venemaa silmis on nad taas ohvri positsioonis. Paremaks mõistmiseks kordan Vene propaganda sõnumi veel kord üle: Venemaa on okupeerinud osa Ukrainat, võltsinud niigi absurdse rahvahääletuse tulemusi ning hoiatab, et kui Ukraina üritab omad maad tagasi saada sõjalisel viisil, siis loeb Venemaa seda agressiooniks Venemaa vastu. Ja siis selle riigi pealik üritab veel maailma hirmutada, nentides, et ta võib kasutada kõiki vahendeid nende territooriumide kaitseks. Sõna “kaitsmine” peab olema ära võetud nii Vene riigi sõnastikust, kui ka meediaväljast. Üks asi peab olema selge: Venemaa ei tulnud ega tule kedagi kaitsma või vabastama. Ta peab sõda Ukrainas ja korraldab rünnakuid enda huvide pärast, millest peamine huvi on tühistada Ukraina kui iseseisva riigi olemasolu ja ukrainlaste õigust elada.  

Tänaseks päevaks (2023. a märtsi keskpaik) on kirsiks tordil osutunud Lavrovi kõne Indias, kus ta viskas ette, et “see on sõda, mida nad (st Venemaa) püüab lõpetada; sõda, mida alustati Venemaa vastu, kasutades Ukrainat ja ukraina inimesi.” Ja oht on selles, et veel kaks aastat tagasi peeti naeruväärseks ka võimalust, et Venemaa tungib sisse Ukrainasse. Jah, Lavrovi kõne põhjustas naeru, aga väidetavalt oli see vaid esimene proovikõne. Naer kui reaktsioon oli vastus, mis võib osutuda ka nurgakiviks järgmisele propaganda arenguteele.  

Lõpetuseks võib soovitada: lugege, et Venemaa propaganda, kel on mitu nägu, ei saaks lugeda teid. Lugeda teid enda sihtrühmaks, enda lugejaskonnaks, oma pooldajaks. Me peame lugema kriitilist kirjandust, muuhulgas, kui mitte kõigepealt, meediaalalt, et jõuda homsesse, kus riiulil ootaksid meid kaunid ja õdusad meelelahutusraamatud. Ja mitte ainult raamatud.  

 
Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse toimkond