Käesoleva aasta augustis avaldas Amnesty International uue raporti, mis kajastas Vene-Ukraina sõja viimaseid sündmusi. Selle sisule reageerisid tugevasti nii Ukraina valitsus kui ka väliseksperdid.
Minu eesmärk on tuua esile mõned ebakõlad, mis ekspertide sõnul annavad märku raporti koostajate ebapädevusest ning kohati nappivast tõendusmaterjalist. Amnesty Internationali (AI) koostatud raport on mahult üsna väike, kuid esmapilgul paistab olevat sisukas. Seal tsiteeritakse kohalikke elanikke Ukraina piirkondadest, mille lähedal käivad ägedad lahingud ning antakse hinnanguid sõjategevuse käigule. Aga milles on siis konflikt?
AI väitel paiknevad Ukraina väed tiheasustusega piirkondades, ohustades tsiviilelanikke. Lisaks kasutavad nad tühje koolimaju ja teisi tsiviilobjekte, mis omakorda jätab kohalikud elanikud otsetule alla. Kogutud andmete põhjal on AI meeskond teinud järelduse, et Ukraina väed põhjustavad vahel ise oma tegevuse ja paiknemisega Vene armee rünnakuid ja seda ei saa õigustada.
Raporti viimases punktis on kirjas, et aruande koostajad võtsid ühendust Ukraina kaitseministeeriumiga, aga avaldamiskuupäeva seisuga pole saanud ametlikku vastust. Samas on AI Ukraina büroo teatanud, et neid uuringusse ei kaasatud ning nad ei ole nõus raporti tulemustega. „Ukraina büroo ei võtnud osa ei raporti koostamisest ega selle info levitamisest,“ ütles AI Ukraina büroo esindaja.
Sellele järgnes AI Ukraina büroo juhi Oksana Pokalchuki lahkumisavaldus. Ta kirjutas Facebookis: „Veel üks kaotus, mille mulle põhjustas sõda. Lemmiktöö, seitse aastat elust, mil tegin tulevikuplaane ning viis viimast kuud [—] õiguskaitsetööd oma riigi heaks. Kõik see purunes vastu bürokraatiaseina [—].“ Ta lisas ka, et AI Ukraina töötajaid ei kaasatud andmete avaldamisse, nad jäeti kõrvale, kuna olid mures raporti sisu pärast. Lisainfot pakub The Guardiani põhjalik analüüs.
Et paremini mõista AI raporti tulemusi, teeme lühiülevaate asutuse ajaloost. Amnesty International on rahvusvaheline liikumine, kuhu kuuluvad inimesed, kes pooldavad õiglasemat maailma. Nad „uurivad ja paljastavad fakte, millal iganes ja kus iganes toimub väärkohtlemisi.“ Nagu Oksana Pokalchuk, nii liitusid organisatsiooniga paljud, kes jagavad samu väärtusi. Nüüdseks on organisatsioonil üle 10 miljoni liikme, kes tegutsevad 150 riigis. Organisatsiooni struktuuri moodustavad Amnesty International Charity Limited, Amnesty International’s International Board – üldassamblee valitud kümme liiget, kes juhivad ja suunavad AI tegevusi, ning peasekretär (The Secretary General). Kohalikud sektsioonid tegutsevad riigi või regiooni tasandil.
Loomulikult on kõigil üksustel oma vastutusala ja ülesanded. Ent selle aruande puhul jäävad koostajad ebaselgeks, pole märgitud autorit ega meeskonnaliikmeid, kes käisid Ukrainas väärkohtlemisi uurimas ja elanikke intervjueerimas. Minu enda küsimused: kas mõni koostaja oskas ukraina ja/või vene keelt, ja kui jah, siis kui palju ning kas AI uurimistöösse oli kaasatud kohalikke, vaatamata sellele, et AI Ukraina büroo eitas igasugust kokkupuudet selle raportiga, või on siis tegemist pigem tõlketööga? Seda oleks oluline teada. Ja lõpuks: kes selle raporti eest vastutab? Kriitikale vastas Twitteris AI peasekretär Agnès Callamard, kes ei pruugi olla sellel teemal kuigi kompetentne, kuna ei olnud raporti koostamise juures. Peasekretärina ei saa ta kõike põhjalikult teada, arvestades AI tegevuse mahtu.
Enne AI väidete uurimist tõstatan veel ühe kahtluse. Kuna raportis on välja toodud ainult intervjueeritute vastused, ei saa me olla kindlad, et küsimusi esitati korrektselt. Küsimuse sõnastus, isegi kui tegemist ei ole kallutatud küsimusega, mõjutab inimese vastust ja mõttekäiku. Millised olid küsimused, mille vastuseid loeme tekstist? Millal ja millistes tingimustes küsitlus toimus? Mis meelt olid küsitletud inimesed?
Esimene väide: Ukrainian forces have put civilians in harm’s way by establishing bases and operating weapons systems in populated residential areas, including in schools and hospitals, as they repelled the Russian invasion that began in February [—].
Such tactics violate international humanitarian law and endanger civilians, as they turn civilian objects into military targets. The ensuing Russian strikes in populated areas have killed civilians and destroyed civilian infrastructure.
Vastuseks toon Ukraina kaitseministri asetäitja Hanna Maliari kommentaari raportile. Ta väitis, et õhutõrjesüsteemid peavad olema linnas tsiviiltaristu kaitsmiseks ja kui Ukraina väed oleks paigutunud väljapoole asustust, „oleks Vene väed sisenenud vastupanuta“.
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütles oma õhtuses kõnes, et AI raport abistab terroristlikku riiki, pannes ohvri ehk Ukraina ja agressori ehk Venemaa samasse positsiooni. Sellega ignoreeritakse agressori tegevust. Zelenskõi sõnul pole olemas tingimust, millega saaks Venemaa rünnakut kuidagi õigustada. Presidendi sõnu vahendas The Guardian, tsiteerides õhtust kõnet.
Agnès Callamard oponeeris kriitikalainele Twitteris nii: Ukrainian and Russian social media mobs and trolls: they are all at it today attacking @amnesty investigations. This is called war propaganda, disinformation, misinformation. This wont dent our impartiality and wont change the facts.
Kõrvalmärkusena: tema kommentaarist ei selgu isikud või grupid, keda ta peab trollideks. AI peasekretär üldistab: „nad kõik“ hakkasid tegutsema ning „ründavad meie raportit“. Iga arutelu, kui ebameeldiv see ka ei oleks, peab sisaldama argumente ja fakte, millele toetuda. See sõnum väljendab pigem frustratsiooni kui kindlameelsust.
Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba nõustus president Zelenskõi väitega, et AI raport toetab Venemaa pingutusi jagada desinformatsiooni: see võrdsustab ohvri ja agressori ning loob võltsneutraalsust (fake neutrality), mitte ei edasta tõde.
Melinda Simmons ütles oma lühikokkuvõttes sõjast, et ainus, mis ohustab Ukraina tsiviilelanikke, on Vene raketid.
Genfi konventsiooni 53. artikkel sätestab, et inimeste elutähtis vara peab olema hävitamise eest kaitstud. Lisaks sellele peavad kaitstud olema ka munitsipaalhooned ning religiooni-, haridus-, kunsti- ja teadusasutused. Nõukogude Liit allkirjastas Genfi konventsiooni 1954. aastal ning Venemaa, kes peab ennast Nõukogude Liidu pärijaks, on kohustatud järgima selle sätteid, mida ta loomulikult ei tee.
Teine väide: Other obligations to protect civilians from the effects of attacks include removing civilians from the vicinity of military objectives and giving effective warning of attacks that may affect the civilian population.
Eelmainitud Hanna Maliari sõnul on Ukraina väed ja valitsus korduvalt kutsunud piiriäärsete alade elanikke võimalusel rahulikumasse piirkonda evakueeruma. Ukraina osapool rajab tsiviilelanikele alati humanitaarkoridore, näiteks Svjatohirskis juulikuus, ja nii on see toimunud alates esimestest sõjapäevadest.
Segadust tekitab fakt, et evakuatsiooni võib olla mitut liiki: sundevakuatsioon, kohustuslik ja vabatahtlik. Nagu öeldud, on Ukraina valitsus koduvalt palunud inimesi riskipiirkondadest lahkuda, selgitades neile, miks seda on vaja. 2. augustil kuulutas Ukraina peaminister Denõs Šmõgal välja kohustusliku evakuatsiooni Donetski oblastist teistesse Ukraina piirkondadesse. Kohustuslik evakuatsioon tähendas, et inimene, kes ei soovi lahkuda, peab allkirjastama avalduse, et ta mõistab kõiki riske ning nendele vaatamata otsustab jääda koju.
Kolmas väide: Armed conflicts seriously hamper children’s right to education, and military use of schools can result in destruction that further deprives children of this right once the war ends. Ukraine is one of 114 countries that have endorsed the Safe Schools Declaration, an agreement to protect education amid armed conflict, which allows parties to make use of abandoned or evacuated schools only where there is no viable alternative.
Taaskord rõhutan, et Ukraina on kaitsepositsioonil ning tõenäoliselt polnud Ukraina vägedel muud varianti kui kasutada tühje koolimaju. Londoni Greenwichi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Steven Haines ütles oma hinnangus, et Ukraina on praegu erakorralises olukorras ning kui tavaliselt ei tohiks koolihooneid kasutada muudel eesmärkidel, võib Ukraina juhtumi lugeda erandiks.
Kokkuvõttes on tähtis taas korrata, et meedia pakub meile alati rohkem infot kui me suudame lugeda. Meil on valik, millele tähelepanu pöörata ja millele mitte, kuid peame olema kriitilised, mida usaldada. Peame lugema erinevaid allikaid ja kõige parem, kui eri keeltes. Nii oskame erinevaid olukordi näha mitmekülgse ja mitmekihilisena.
Nagu AI näitel selgus, võivad isegi suured ja tuntud rahvusvahelised organisatsioonid vahel anda olukorrast eksliku pildi. Seega soovitan juhust kasutades Ukraina ingliskeelseid infoallikaid, mille autorid on ukraina ajakirjanikud ja uurijad. Nii saab infot algallikast ja vahel kiiremini, kui vahendab Eesti meedia. Kõige olulisem on aga, et Ukrainas ehk kohapeal koostatud artiklid ja analüüsid kirjeldavad olukorda tihtipeale nii, nagu seda näevad ukrainlased ise.
Valik allikaid:
Kateryna Botnar
Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist
Foto: Pixabay.com
parlafon.com 
Lisa kommentaar