See intervjuu on katse rääkida Narvast mitte teise nurga alt, vaid Narva nurga alt. Jagada mõtteid sellest, kuidas Narva elab, mida tunnevad linna elanikud ja kuidas linn saab hakkama oma uue, transiitlinna rolliga.

Küsimustele vastab Marina Koreshkova, MTÜ Art Republic Krenholmia eestvedaja, Narva vabatahtlik

Koostanud Kateryna Botnar, Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist

Narva: mis adjektiivid iseloomustavad seda linna?

Raske on adjektiivide abil iseloomustada linna, aga ma proovin. Minu meelest on Narva keeruliselt rinnastatud ja põimitud linn. Vastandlik. Omalaadne ja vastuoluline, andekas ja uhke, hulljulge ja iseloomuga, väsitav ja rahustav, keev ja tasakaalukas, rahulik ja purskav, tegus ja infantiilne, aga siiski edasiliikuv, ja ma loodan, et tal on ka jõudu seda olla.

Intervjuus 2019. aastast ütlesite Narva kohta, et „minevikumälu siin samahästi kui pole“. Mida täpsemalt Te selle all mõtlesite ning kas see on kuidagi muutunud Narva praegustes oludes?

Narva on pika ajalooga linn. Aga ma näen, et paljudele siinsetele elanikele tähendab linna ajalugu hoopis nõukaaega, tanki ja 9. maid. Mälestused Narvast enne teist maailmasõda on otsekui maha kustutatud. Tahaksin eksida, kuid on üks kõnekas näide: tuleb vaadata, kuivõrd aktiivselt narvalased kaitsevad oma tanki ja leinavad seda ning kui mitu inimest tuleb maikuus mälestuskivi juurde, et süüdata küünlaid NSVL lennuväe poolt maatasa pommitatud vanalinna mälestamiseks.
Kas midagi on muutunud? Lootust annab hiljuti tekkinud initsiatiiv taastada üks vanalinna kvartal. Mul on hea meel näha selle tuumikus ka ühte noorukit, kes õpib gümnaasiumis.
Piisavalt toetust ei leia Eestis aga kunagi GULAGi monument, ei kohaliku omavalitsuse tasandil ega riigi tasandil. Narva aktivistid toetavad seda initsiatiivi alates 1990ndatest.

Kuidas Vaba Lava hostel tegutseb? Kes on sealsed vabatahtlikud? Mis rahvusest nad on?

Vaba Lava Narva hostel on pigem majutuskoht teatri näitlejatele, kuid viis kuud tagasi avati uksed transiitpõgenikele Ukrainast. Sellise majanduslikult raske otsuse võttis vastu Vaba Lava Narva juhatus ning tänu sellele ei pea inimesed tänavatel magama. Neil on ajutine majutuskoht, pesemisvõimalus, pehme voodi. Kahjuks on Märt Meos otsustanud sulgeda meie hosteli uksed 19. septembrist, sellest on teada andnud teatri mänedžer Rene Abramson. Vabatahtlikku tööd me ei peata, oleme valmis jätkuvalt toetama Ukraina sõjapõgenikke.
Meie sõltumatu organisatsioon – MTÜ Art Republic Krenholmia, kus mina, Sergei Tsvetkov ja teised vabatahtlikud töötame –, aitab Ukraina sõjapõgenikke alates 2022. a aprillist, sellest ajast, kui avanes nn põhjasuund (teekond Mariupolist ja teistest okupeeritud piirkondadest läbi Venemaa Eestisse, tihtipeale just Narva). Vastasime kohe teatri üleskutsele ning vabatahtlikkuse põhimõttel korraldasime majutust meie iseseisvas Vaba Lava hostelis. Seal on võimalik lühiajaliselt peatuda nii päeval kui öösel. Hostel asub viieminutise jalutuskäigu kaugusel piirist ning võtab täiesti tasuta vastu transiitpõgenikke Ukrainast.
Alates 10. aprillist ootame põgenike peresid Eesti-Vene piiril, saadame neid hostelisse, sh ka öösel. Tihti sõidutame neid bussi- või rongijaama, kust algab nende edasine teekond. Igapäevase töö hulka kuulub muuhulgas ruumide koristus ning magamiskohtade valmispanek. Ja loomulikult, ilma vabatahtlike abita ei saaks me hakkama.
Pole haruldane näiteks see, et me saadame inimesi hostelisse isiklikult, sest saabujate hulgas on eakad, emad lastega, erivajadustega inimesed. Viimaste hulka kuuluvad ka sõjategevuses haavata saanud. Hostelis pakume inimestele toitu, mis on saadud Toidupangalt või ostetud annetuste abil. Teeme seal ka süüa.
Me nõustame sõjapõgenikke, aitame seadistada telefoni, anname infot sõjapõgenikele mõeldud võimalustest (näiteks tasuta sissepääsust muuseumidesse), infopunktidest, valuutavahetuspunktidest, nn kaltsukatest. Prindime välja pileteid ning aitame pakkida asju. Vajadusel saadame ise raskemaid isiklikke asju sihtpunkti postiga.
Peame oluliseks, et igal sõjapõgenikul oleks võimalus käia duši all, et koht oleks täidetud ning et hügieenitarbed oleks olemas, et neil oleks toimiv internetiühendus ning natuke sularaha. Selle võimaluse eest avaldame erilist tänu ühingule Cash for Refugees (Cashforrefugees #projectnarva). Me hoolitseme selle eest, et saabujatel piisaks mähkmeid lastele ja täiskasvanutele, lastetoitu, ravimeid, et neil oleks vett kaasa võtmiseks jms. Kõike seda poleks olnud ei eraisikute ega asutuste abita.
Aktiivselt ja iga päev toimetame hostelis mina ja Sergei Tsvetkov, alates esimesest nn transiitpõgenike päevast. Innustatult ja väsimatult panustavad narvalane Vjatšelav Pjatnitski ja sõjapõgenikest Olena Bojartšuk, kes peale saabumist jäi elama Narva. Veel on paar inimest (aprillis ja mais oli vist rohkem abiandjaid), ja suur tänu neile kõigile selle eest, et nad leidsid jõudu ja aega tulla. Praegu on aktiivsus natuke langenud: kes tegelevad teiste asjadega, kel on muutunud isiklikud asjaolud, kes põles läbi, aga tuumik on jäänud. Ja ma olen äärmiselt tänulik, et need vapustavad inimesed on olemas, sest nendega võib alati arvestada.
Ma eeldan, et meil on rahvusvaheline meeskond, samas pole ma kellegi passi vaadanud. Teate, minu arust pole niivõrd oluline, mis rahvusest sa oled: tähtis on olla inimene.

Kas Te teete koostööd teiste vabatahtlike ühingutega / üksikute vabatahtlikega? Mis roll on Teie töös Narva linnavalitsusel?

Meil on head suhted organisatsioonidega, kes suunavad sõjapõgenikke, nagu Rubikus ja Mariupoli Sõbrad, ning kohalike vabatahtlike organisatsioonidega. Mõnega on need püsivamad ja stabiilsemad, sest töötame tihedalt koos juba aprillist.Koostööst linnavalitsuse ja linnaga: sotsiaalkindlustusameti (SKA) ja Narva linnavalitsuse puhul rõõmustab see, et juunikuus õnnestus meil luua omavaheline ladus kommunikatsioon. Kohtume iga nädal ja arutame jooksvaid küsimusi, kuid keerulistes olukordades ei loobunud kumbki ametkond kunagi abi andmisest. 
SKA avas infopunkti aadressil Peetri 3, seal asub ka Narva linnavalitsuse korraldatud päevane majutuskoht, nn ootesaal, kus saabujad saavad natuke hinge tõmmata, kuni tuleb nende rong või buss.
Kahjuks pole meile seni vastanud MTÜ Pagulasabi, mis loodi just pagulaste abistamise eesmärgil.

Kuivõrd aktiivsed on narvalased? Kas nad tulevad kaasa ja aitavad, annetavad, kui levitate mõnda üleskutset näiteks FBs?

Minu arust on narvalased (ja mitte ainult nemad) aktiivsed, kui rääkida tulemustest ja mitte vaadata seda, mitu narvalast on aidanud. Mitte ühtegi mu palvet aidata Ukraina transiitpõgenikke ei ole jäetud tähelepanuta; isegi siis, kui kirjutasin SOS-sõnumit keset ööd või napp tunnike enne abivajaja lahkumist. Siis mõtlesin küll, et mis mu šansid abi saada on, aga siiski õnnestus leida toetust. See on uskumatu, niivõrd uskumatu! Kõik need inimesed on Inimesed suure algustähega. Teate, sõjapõgenike teekond on raskeim elus, see on inimeste teekond, kes on põgenenud sõja eest, purustatud majadest, halvenenud või juba olematu tervisega. Paljud on kaotanud lähedasi. See on teekond tundmatusse…
Sügav kummardus teile, kes te olete teinud seda teekonda natukene lihtsamaks. Ma kallistan igaüht, kes aitab meid Narvast, Sillamäelt, Narva-Jõesuust, Tartust, Tallinnast, Londonist ja mujalt.
Paljud narvalased paluvad meid, et nende osutatud abi jääks anonüümseks. Selline palve tuleb eelkõige neilt, kes töötavad riigiasutustes.

Kuivõrd on tunda Vene mõju ja propagandat Narvas? Näiteks kohalikes gruppides, chat’ides, protestides jne. Kas olete kuulnud palju valeuudiseid kohalikelt või lugenud kusagilt? Kas tegeletakse nende ümberlükkamisega?

Teate, alates aprillist olen niivõrd süvenenud vabatahtlikku tegevusse, et mul on õnnestunud mingil määral inforuumist eemale hoida. Kuid loomulikult on vastukajasid, piisab FB kommentaaride lugemisest. Kindlasti on palju valeuudiseid; rumalust ja jultumust isegi rohkem. Võibolla ei ole küsimus ainult propagandas, vaid ka inimeste võimekuses kriitiliselt mõelda ning näidata üles vähemalt natuke empaatiat. Vahel on mul selline tunne, et mõned inimesed elavad paralleelmaailmas, otsekui sõda ei olekski olemas. Samal ajal on tihti kuulda väidet „meist ei sõltu midagi“. Olen seda kuulnud kohalikelt, kes ei käi valimistel, ei näita üles initsiatiivi, vaid eelistavad selle asemel kritiseerida neid, kes midagi päriselt teevad.
Kuidas sellele vastu astuda? Uppuda kommentaaridesse, lükata ümber valeuudiseid ja tõestada midagi nn diivaniekspertidele on liiga kahjulik tervisele; vähemalt mina seda ei jaksa. Seega arvan, et see, mida igaüks saab teha, on jagada lugusid ja näiteid oma sotsiaalmeediakontodel, võimalusel ka meedias. Millega ma tihti kokku puutun, on see, et paljud ei tee vahet transiitsõjapõgenike ning sõjapõgenike vahel, kes on otsustanud Eestisse jääda. Mitu korda on juhtunud, et inimesed tänasid mind, kui ma kuuldud lugude kaudu avasin nende silmad sõjast Ukrainas. Ma jutustasin sõjapõgenike lugusid: mida nad on kogenud ja läbi teinud. Nii selgus, et sõda ei ole kusagil kaugel, vaid siin, olevikus, meie kõrval; kohutav, tappev, elusid ja saatusi rikkuv.

Mida narvalased loevad? Kas Narva vabatahtlike tegevust kajastatakse kohalikus meedias?

Ajalehed Gorod, Narva Tööline ja hiljuti ka venekeelne Postimees pannakse tasuta postkasti, Narva Leht on loetav veebis. Kui ma ei eksi, siis pole olnud just väga palju publikatsioone vabatahtlike tööst. Mitu korda aktiivsemaks on osutunud välismaa meedia. Näiteks ERRi Narva stuudio asub kohe seina taga, kuid aprillist tänase päevani on nad meid külastanud vaid üks kord. The New York Timesi ajakirjanikud on jõudnud siia juba mitu korda.

Aprillis kirjutas ERR, et „Narva linn on lõpetanud transiitpõgenike abistamise selle nädala algusest“. Mida see tähendas praktikas ning mis toimus pärast seda?

Ma kardan, et siin peab pigem ERR täpsustama, mida nad silmas pidasid. Suures osas hoolitsevad transiitpõgenike eest just needsamad vabatahtlikud ehk inimesed ja asutused, kes ulatavad käe vabatahtlikkuse põhimõttel. Samas ei saa eirata riigi ja linna osalust. Loomulikult, tahaks rohkem, kuid öelda, et seda üldse pole, pole ka õige.
Ukraina sõjapõgenikel on näiteks tasuta sõiduõigus rongis, kuid see on piiratud. Neile pakutakse ka infoabi, neil on, kuhu minna, jätta oma kohver, kust küsida nõu ning edasi liikuda. Erijuhtudel tagab linn transiitpõgenikele ka ööbimiskoha mõnes munitsipaalasutuses.

Maikuus vahendas Postimees, et Katri Raiki sõnul „linn pakub abi ilma suure kärata, sest agressiooni suhtutakse erinevalt“. Kuidas selline teistmoodi suhtumine väljendub linnapildis? Kas olete suhelnud selliste inimestega? Kas tundsite ennast ohustatuna oma tegevuse tõttu?

Jah, kord tuli kutsuda politsei, kui taksojuht hakkas ukrainlasi sõimama, nagu välk selgest taevast. Kohalikud taksojuhid võtavad tihtipeale ukrainlastelt lisatasu pagasi eest. Kord kuulsin, samuti taksos, ühte ebameeldivat tagasisidet Ukraina sõjapõgenike kohta, et „nad haisevad, kas nad ei saa ennast pesta või, ja lapsed määrivad autot“. Esitasin kaebuse ning enam seda taksojuhti ei näinud.
Mööda läinud vene reisijatelt (kes olid tõenäoliselt naasmas soojalt maalt kodukanti) olen mitu korda kuulnud sarkastilisi väiteid ukrainlaste suhtes, kuid ka kohalikelt on olnud kuulda sõna „hohlõ“ (venelaste välja mõeldud solvav nimetus ukrainlaste kohta).
Avalikku agressiooni, mis oleks ohustanud mu elu või tervist, ei ole seni kogenud. Vaatamata linnavalitsuse pikaajalisele vaikimisele lubati viis kuud hiljem siiski riputada üles Ukraina lipp. Midagi hirmutavat pole juhtunud, ükski ennustus, et see on ohtlik, ei läinud täide.

Üks mu sõber lausus kunagi nii: „Ohtlik ei ole mitte rääkida vene keeles, vaid mõelda vene moodi“. Oskaksite Te kuidagi seda väidet kommenteerida?

Mitu päeva peale sõja algust, kui ma koostasin Instagrami postituse Tallinnas toimuvast koosolekust, kirjutas mulle mu kooliõde Venemaalt, tsiteerin: „Sina oled ju normaalne venelane, Venemaal sündinud, ja sa ei pea ukraina fašiste toetama“. See tähendabki vist mõtlemist „vene moodi“, imperialistlikult. See on tõesti hirmus. Ma adusin, et meie vahel on kuristik, kuigi me räägime samas keeles.

Kas nn Narva tanki ajal kasvasid pinged ukrainlastega seoses?

Ma ei oska vist objektiivset vastust anda, seda peab detailsemalt uurima. Pinged seoses Eesti Vabariigiga on küll märksa kasvanud. Aga fakt on see, et siinsed ukrainlased on küll šokis selle mõrvarelva leinamise tõttu.

Narva kujund eestlaste silmis: keda narvalastest soovitate jälgida sotsiaalmeedias või lugeda selleks, et saada lahti levinud stereotüüpidest Narva kohta?

Keeruline on kedagi eraldi välja tuua, kuid sõja algusest märkan, et narvalased on ise hakanud avalikumalt postitama ja otsesemalt rääkima Venemaa rängast rünnakust Ukraina vastu. Kõigepealt pean silmas neid, kes varem oma seisukohti nii palju ei avaldanud.

Kuidas saab aidata? Mida vajate nii üksikisikutelt kui ka asutustelt?

Esiteks suur kummardus Ukraina sõjapõgenike poolt igaühele, kes on aidanud kas sõna või teoga.

Täname:

Vaba Lava Narva

Allan Kaldoja

Cash For Refugees – Alexander Gershenson

IOM – UN Migration Agency in Estonia

Narva Toidupank – MTÜ Päästearmee Eestis

Kuni sõda veel kestab, jätkavad ka sõjapõgenikud oma teed läbi Narva, seega on igasugune abi väga vajalik. Vaatamata sellele, et põgenike arv on langenud, on meil teid siiski vaja.

Kui soovite panustada vabatahtlikuna, kirjutage meile aadressil MTÜ Art Republic Krenholmia, krenholmia@mail.ee – meil oleks väga hea meel teid näha.

Annetusi saab kanda üle MTÜ Art Republic Krenholmia arvelduskontole LHV pangas: EE597700771005120120. Palun veenduge, et kirjutasite selgitusse „Annetus Ukraina põgenikele“.

Aitäh!

Ülevaate aluseks on artiklid:

https://rus.postimees.ee/6793488/vzglyad-so-storony-narvityane-pessimisty-kotorye-zhdut-chto-kto-to-priedet-i-izmenit-ih-zhizn-k-luchshemu

https://gazeta.ee/spravochnaya/mestnye-novosti/volontery-pomogayushhie-tranzitnym-bezhenczam-nam-nuzhny-rabochie-ruki/?fbclid=IwAR3rN0_HeF8vfTuRxtFGECMOHUYwek9qNxWM2IdF39yPAunpuF-ABfthMdY

https://www.err.ee/1608565960/vabatahtlike-hinnangul-on-transiidipogenikel-oht-narvas-abita-jaada

https://www.postimees.ee/7528593/transiitpogenikud-koormavad-narva-ule

Foto: pixabay.com