EU anti-discrimination law beyond gender / edited by Uladzislau Belavusau and Kristin Henrard. – Oxford [etc.] : Hart, 2020. – 377 lk.

Euroopa Liit (EL) on pikkamisi, kuid kindlalt töötanud välja tugeva võrdõiguslikkust käsitleva seadusandluse. Algselt tegeles ühendus normidega, mis toetasid siseturu toimimist ja olid seotud liikmesriigi kodakondsusega ning soolise võrdõiguslikkusega. Amsterdami leping (1997) lisas ELi seadusandlusse viis täiendavat keelatud diskrimineerimisalust.

2000. aastal järgnes kaks võrdõiguslikkuse direktiivi, esimene neist keskendus rassilisele ja etnilisele päritolule, teisega kaeti ülejäänud neli Amsterdami lepinguga kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõtet: isiku õigus usutunnistusele või veendumustele; keeld diskrimineerida puude, vanuse ja seksuaalse sättumuse alusel.

Kaheksateist aastat peale võrdõiguslikkuse direktiivide vastuvõtmist on asjakohane anda seni saavutatule hinnang ning vaadata üle võrdõiguslikkuse direktiivide ülevõtmisele järgnenud arengud ja seni ilmnenud puudused. Raamatus “EU anti-discrimination law beyond gender” analüüsitakse võrdse kohtlemise põhimõtteid ja otsitakse vastust küsimusele, kuidas võrdõiguslikkuse direktiivid on võimaldanud, ja aeg-ajalt ka hoopis takistanud, Euroopa Liidu Kohtul kujundada ulatuslikku diskrimineerimisvastast kohtupraktikat. Autorid heidavad pilgu ajalukku, annavad ülevaate praegusest olukorrast ja rääkides ELi diskrimineerimisvastase õiguse tulevikust avaldavad lootust, et ELi vastav seadusandlus, vaatamata kõikidele puudustele, pakub jätkuvalt kõrgeimatele standarditele vastavat kaitset.