Kui harilikult oleme harjunud lugema ja kuulma Silicon Valleyst ja idufirmadest kiidulugusid, siis see raamat on kirjutatud hoopis teises toonis. Tuginedes oma kogemustele, oma eelmise raamatu tagasidest saadud kirjadele ning uurimistööle, kirjutab Dan Lyons selle väliselt särava ärimaailma varjatud külgedest. Lyonsi sõnul on just Silicon Valleyst alguse saanud töökultuur põhjuseks, miks tänapäeval paljud töötajad põlevad kergesti läbi, on stressis ega tunne ennast õnnelikena.
Raamatut lugedes tuleb kindlasti silmas pidada, et näited on suures osas USAst, kus on Euroopaga võrreldes erinev töökultuur. Samuti võib raamat tunduda kohati liialt kriitiline ja kallutatud. Kuid kui lugemise ajal teha faktikontrolli, siis võtab mõni asi sõnatuks küll. Näiteks kuidas Šotimaal oleva Amazoni haruettevõtte, maailma ühe jõukaima firma, kaugemalt tulevad laotöötajad ööbivad telgiga töökoha lähedal, sest nende palk on liiga väike igapäevase kojusõitmise jaoks. (Artikkel)
Paljudele tunduvad tänapäeva tehnoloogiaettevõtted unistuste töökohana – kott-toolid, pingpongilauad, kommiautomaadid, külmikud täis karastavaid jooke. Töötada võib millal iganes ja kust iganes. Kuid keegi ei räägi väga palju avalikult sellest, mis sealsetes firmades veel toimub. Näiteks küsitavate väärtustega töötubadest, milles inimesed osalema peavad. Näitena toob ta kohtumise naisega, kel on sertifikaat… Legos! Jah, neis värvilistes laste mänguklotsides. Tema juures käivad kollektiivid Legosid kokku panemas, rääkides samal ajal tunnetest oma töö osas. See pidavat olema kasulik tehnika eriti tarkvaraarendajatele, kes on üldiselt introvertsed. Workshop kannab nime Lego Serious Play ning sellest on saanud viimase aja hitt –tehakse konverentse, kirjutatakse artikleid ja raamatuid, luuakse veebisaite. Lyons peab aga seda aga üheks tobeduse näiteks, mis töökohtadesse tekkinud on. Agiilsuse treenerid kasutavad veel mängimist plastiliiniga. Olemas on mäng Six Thinking Hats, kus inimesed panevad pähe eri värvi mütsid ja teevad rollimängu. Lyonsi väitel saavad inimesed aru, et need töötoad on kasutud, lapsikud ning kellegi mõtlemist ega suhtumist nende läbi ei muudeta, kuid nad peavad mängima kaasa ja jätma endast mulje, et on paindlikud ning altid muutustele – just sellised, nagu ettevõte vajab. Kontorist on saanud Lyonsi sõnul nagu psühholoogialabor ning töötaja on kui laborirott.
Lyons kirjutab, et kui varem oodati, et firmad hakkaksid kasumit tootma, mis investorite vahel laiali jagati, siis nüüd riskiinvestorid pumpavad miljoneid ja isegi miljardeid dollareid idufirmadese, mis hakkavad seejärel kiiresti kasvama, tehes nendest ettevõtetest endale kullaaugu. Vahele jäetakse aga kasumliku ettevõtte ülesehitamine. Seetõttu on Lyonsi meelest mõistetav, miks juhid pole huvitatud sellest, et töötajatel oleks stabiilne ja turvaline töökoht, kui nad ei loo jätkusuutlikke firmasid – oht vallandada saada on suur ning põhjused veidrad. Näitena toob ta endale saabunud lugejakirja naiselt, kes vallandati, kuna ta ei olnud ülemuse sõnul „piisavalt põnev“. Samuti on raamatus kirjutatud lugusid, kuidas inimesi justkui psühholoogiliselt töödeldakse, et nad oleksid rohkem „asutusse sobivamad“.
Lyons kritiseerib tugevalt ka jagamismajandust ja toob näiteks Uberi ja Airbnb, mis klientide jaoks on küll igati head teenused, kuid mis taksofirmadelt ja hotellidelt võtavad leiva laualt. Samuti kirjutab ta, et pidevad muudatused töökeskkonnas, näiteks uued juhtimisstiilid, privaatsemate töökohtade laialilõhkumine suureks avatud kontoriks jmt, on töötajatele suureks stressiallikaks. Belgia organisatsioonipsühholoog Tinne Vander, kes on üle 10 aasta uurinud tööga seotud ebakindlust, ütleb oma uuringutest põhinevalt järgmist: inimesed, kes kogevad tööl ebakindlust, on halvema tervisega, altimad õnnetustele ja vigastustele, pikemalt kestva depressiooniga, nad pingutavad vähem ning räägivad tõenäolisemalt rohkem halbu asju ettevõtte kohta.
Kui raamatu esimeses ja teises osas kirjeldab Lyons seda, mida valesti tehakse, siis kolmandas osas räägib ta firmadest, kus tehakse tema sõnul asju nagu on vaja. Lühidalt: hoitakse töötajaid, panustatakse kogukonda ega taheta olla nagu paljud kuulsad idufirmade tegevjuhid. Peamine ongi kasvada firmana pigem vaiksemalt, samas aga kasvatada endale lojaalne töötajaskond, sest õnnelik töötaja on produktiivsem ning ka parem klientide ja partneritega suhtleja.
parlafon.com 
Lisa kommentaar