Parlamendi lugemissaalis on avatud näitus  „Riigiraamatukogu 100“, hõlmates perioodi 1918-1940.
Riigiraamatukogu loodi 21. detsembril 1918 Eesti Ajutise Valitsuse määrusega
Riigiraamatukogu on kõigist Eesti raamatukogudest ainus, mille loomine on otseselt seotud Eesti Vabariigi tekkega. Ta kasvas ja arenes koos vabariigiga ning oli parlamendiraamatukoguna muudatuste suhtes tundlikum kui ükski teine raamatukogu.
Riigiraamatukogu põhivaraks sai endine Eestimaa Kubermangu Valitsuse raamatukogu, mis koosnes põhiliselt Vene riigi seaduste ja määruste kogudest jne.
Raamatukogu esimene tööruum oli tuba Toompea lossi kolmandal korrusel Ministrite Nõukogu vahetus läheduses.
6. novembril 1920 kinnitati raamatukogu juhatajaks Nikolai Päts (1871–1940). Ta oli hariduse saanud Riia vaimulikus seminaris ning töötanud nii vene õigeusu preestrina kui ka olnud tegev seltsi- ja ühiskondlikus elus. Päts nägi esimesena Riigiraamatukogus rahvusmälu talletajat.

Nikolai Pätsi panus raamatukogu arengusse oli märkimisväärne. Nelja aastaga kujundati raamatukogu komplekteerimisprintsiibid, koostati teema- ja tähestikkataloog, kinnitati põhimäärus ja kodukord, avati lugemistuba, seati sisse esimesed välisvahetussidemed. Raamatuvara kasvas 1924. aastaks 40 000 köiteni.
1922 Olulise uuendusena raamatukogu töös algas Eesti ajakirjandusest riigi- ja omavalitsusasutuste tähtsamate artiklite bibliografeerimine. Juba 1921. aastal telliti raamatukogule esmakordselt kõik Eestis ilmuvad ajalehed ning 58 välisajalehte ja -ajakirja inglise, prantsuse, soome, saksa, rootsi ja vene keeles.
1924–1927 oli Riigiraamatukogu ühendatud Riigiarhiiviga
1925. aastal ilmus esimene Riigiraamatukogu raamatute trükinimestik.
1927 Kehtestati ühtlane raamatute köitmisviis, mis võimaldas juba väliselt kindlaks teha raamatu kuuluvust Riigiraamatukogule.
Raamatukogu komplekteerimisel oli suur panus saatkondadel. Eriti väärtuslikud olid Eesti Londoni saatkonna raamatusaadetised, mille oli asjatundlikult koostanud Oskar Kallas. 1935. aastal kinkis ta Riigiraamatukogule 1129 raamatut, brošüüri ja ajakirja, mis käsitlesid valdavalt soome-ugri keeleteadust ja ajalugu.

1936–1937 sai  Parlamendiraamatukogust vabariigi keskne raamatukogu.Ühendatud Riigiraamatukogu ja Riigiarhiivi direktoriks sai Tartu Ülikooli ajalooõpetaja kutsega lõpetanud ja hiljem end Peterburi Keiserlikus Arheoloogia Instituudis täiendanud mitmekesise töökogemusega Gottlieb Ney (1881–1973).
6. aprillil 1938 kinnitatud Riigiraamatukogu seadus määratleb raamatukogu riigiasutuste teadusliku keskraamatukoguna.
1939 arutati  Riigiraamatukogu uue maja ehitust, kus võinuks olla lugemissaal 50 inimesele, näitusesaal, fotoruum, köitekoda, direktori korter jne.
16. veebruaril 1940 vabastati ametist Gottlieb Ney. Riigiraamatukogu juhatajaks sai major Bernhard Veimer ja raamatukogu uus nimetus oli Eesti NSV Riigiraamatukogu. Parlamendiraamatukogu funktsioonid kadusid 22. novembril 1940, mil raamatukogu viidi Rahvakomissaride Nõukogu otsusega ENSV Rahvakomissariaadi alluvusse.