2. aprillist kuni 31. oktoobrini on Rahvusraamatukogu õigusteaduse ja rahvusvaheliste organisatsioonide saalis avatud näitus Eesti õigusraamatutest.

Näitus on koostatud Eesti Vabariik 100 raames. Idee algatajaks on professor Peeter Järvelaid, kellega koostöös on väljapanek valminud.

Peeter Järvelaid kirjutab näituse sissejuhatuseks järgmist:

Minu tudengipõlves Tartu alma mater’is oli mul õnn kokku puutuda mõnede vanemate õppejõududega, kes kuidagi sügava jälje minusse jätsid. Nii olin isegi veidi imestunud, kui akadeemik Juri Lotman kultuurisemiootika loengus väitis – et kõrgkultuur saab sündida vaid kõrgkultuurist. Viimane väide andis mulle omal ajal parajalt mõtteainet, kuidas ikkagi maarahva seas sündinud noored eestlastest juristid nägid vaeva, et ka selle rahva keeles võiks olla võimalik arutada ja kirja panna juurateaduse kõrgtasemel tekste. Õnneks oli mulle selle mõistmiseks kõvasti abiks Leo Leesment (1902-1986), kes vanema kolleegina jagas mulle oma väga isiklikku kogemust Eesti ajaloost aastatest  1918-1944, mis minu põlvkonnale näis vahel nagu kuhugi maailma avarusse haihtununa. Leo Leesmendi ereda isiksuse näol oli see aeg aga samas meilegi nii usutavalt reaalne. Leo Leesment kuulus veel sellesse põlvkonda, kelle juristiks kujunemise aeg langes aega, kui tegutsesid kõik need eesti soost juristid, keda me oma emakeelse õigusteaduse algusse oskame paigutada. Kui me nüüd, Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul, soovisime uuele juristide põlvkonnale välja tuua sada eestikeelset juuraraamatut, mis näitaks meile seda arengut, mis alates aastast 1918 oleme juurakirjanduse väljaandmisel läbinud, siis seda valikut teha polnudki sugugi mitte kerge. Kindlasti pole ka kõigi siin esitatud raamatute kaal ajaloos ühes kaalukategoorias, sest raamatud, mille kohta saame ka tulevikus lisada, et see ja see juuraraamat oli meie õigusteaduse ajaloos millegi poolest lausa esimene või siis mingit koolkonda või suunda rajav, tuleb kindlasti eriliselt esile tuua. Ehk mõnelegi näituse külalisele tuleb ehk ootamatusena, et oleme eriliselt välja toonud Kaarel Einbundi (Eenpalu) (1888-1942) raamatu Õiguslik riik, mis nägi ilmavalgust juba aastal 1918. Õigusriigi ehitamine on olnud Eesti Vabariigi üks paleusi, mille poole paljud põlvkonnad meie juriste on püüelnud meie omariikluse esimese sajandi jooksul, kusjuures seda ideed kui elavat tuld on tulnud kanda ka aegadel, kui ajaloo tormid on olnud valmis seda meie käte vahel kustutama. Eestikeelse juurakirjanduse lugu on suhteliselt lihtne näidata, kui muukeelsest juura kõrgkultuurist sündinuna, kuid isegi muukeelsele kõrgkultuurile toetudes, pole eestikeelne juura sündinud sugugi mitte ilma raskuste ega parajate sünnivaludeta, samuti on olnud ja on tänagi selle suureks kasvamisel raskeid aegu, kus haritumate juristide seas levib allaandmise mõte ja ponnistused eestikeelsete juuratekstide kirjutamisel näivad eriti ühiskonnas õigusteaduse rahastajate silmis mitte väga kaalukad.  Eestikeelse juurakirjanduse rolli mõistab paremini, kui loeme meie Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli õigusteaduskonna esimese dekaani Nikolai Maimi (1884-1976) venekeelse doktoritöö (1927) pooleleheküljelist eestikeelset sissejuhatust, kus ta räägib, et Eesti vajab haritud juristide tekste, mis kirjutatud eesti keeles, aga veelgi olulisem, et nad kirjutatud meie rahvuskultuuriga samas vaimus. Eesti õiguskultuur sai uue hingamise seetõttu, et Eesti Vabariik julges veel Vabadussõja ajal luua eestikeelse ülikooli ja eestlastele emakeelne alma mater pani liikuma kiirelt ka eestikeelse juura. Kuid kulus vähemalt kümnend, kui selle sama alma mater’i kasvandik Artur–Tõeleid Kliimann (1890-1941) kaitses oma eestikeelse doktoritöö (1932), mille eesti keel oli sellisel tasemel ja kuulsa Hans Kelseni õpilasena Viinis tema töö teoreetiline käsitlus sedavõrd kõrgel rahvusvahelisel tasemel, et just see raamatuna ilmunud doktoritöö jäigi aastakümneteks selleks juurakirjanduse kvaliteedi standardiks, mille järgi meie õigusteaduse tekste vähemalt Tartus mõõdeti isegi kuni aastani 1991. Tegelikult lisandus 1939. aastast viimasele kõrvale A.-T. Kliimanni monograafia Õiguskord. See oli hetk, kui Eesti õigusteadus sai veel enne teist maailmasõda endale öelda – et eestikeelne õigusteadus on valmis saamas ja tema tase oli hetkel selline, mis andis täiesti õigustatud ambitsiooni öelda, et me eestlased oleme ka õigusteaduse alal Euroopas kultuurrahvaste peres lõpuks meie enda jaoks väärilisel kohal. Juurateaduse kõrgkultuurilist taset aitasid saavutada kindlasti Euroopas üldtunnustatud juura väärtteoste tõlked eesti keelde ja siin pärineb üks meie juura nurgakive samuti 1930ndatest aastatest, kui Ernst Ein (1898-1956) tõlkis eesti keelde itaallase Pietro Bonfante rahvusvahelise standardõpiku Rooma õiguse ajalugu. Just seoses selle raamatuga ja hiljem monograafiaga „Õiguskord” toimus meie õigusajakirja veergudel elav diskussioon, eesti keele rollist õigusteaduses. See eestikeelse õigusteaduse tase oli see jõud, mis aitas meie kultuuril üle elada poole sajandi pikkust okupatsiooniaega ja asjaolu, et meilt siiski ei võetud võimalust juura alal eesti keelt kasutada. Alates aastast 1991, kui me omariikluse ellu äratamise protsessis oleme ikka viidanud restitutsiooniprintsiibile, tasub endale pidevalt aru anda, et meie tänane juristide põlvkond on endale võtnud ka aukohustuse meie varasemate juristide põlvede ees, et mitte ainult hoida seda unikaalset kultuurilist nähtust, milleks on maailmas ühe miljonilise rahva omakeelne kõrgtasemel õigusteadus, vaid meie ülesandeks on samuti teha kõik meist olenev, et me suudaks eestikeelset õigusteadust ka edasi arendada ja et me suudaks jätta endast maha nooremad põlvkonnad eestikeelseid juriste, kes seda Eesti õigusteaduse tulukest maailmas elus hoiavad. Tasuks siinjuures meelde jätta, et meie eestikeelse õigusteaduse arendajad on olnud juristid, kes on ise osanud emakeele kõrval ka mitmeid võõrkeeli ja just tänu sellele laiale maailma nägemisele, on näinud suurt mõtet eestikeelse õigusteaduse säilitamisel.

Peeter Järvelaid
õigusajaloolane
Tallinna Ülikool, ühiskonnateaduste instituut

100 Eesti õigusraamatut DIGARis

Lisaks näitusele lugemissaalis on 100 õigusaalast digiteeritud raamatut kokku kogutud kollektsiooniks digitaalarhiivis DIGAR.

Need digiteeritud raamatud on kõigile huvilistele kättesaadavad ka väljaspool raamatukogu.